Kuidas ma laagrisse sattusin?
Oli üks parajalt ammuusne teekond. Kui Kristjan Jungi seminaris kord mainis, et teeb suvel jooksulaagrit, tuli tunne kuidagi sisse ja paar pügalat olemine muutus. Anti sügavast märku. Ma polnud juba aastaid jooksnud, kuigi see mulle väga meeldis ja kunagi jooksutrenni tehes ka juba siis lähedane tundus. Suured asjad tulevad tagasi. Need, mis kunagi sajal põhjusel jäetud, aga seest siiski ei lahku, need tulevad tagasi ja proovivad veelkord jääda. Ehk õnnestub igaveseks. Ikka veider oli see pooleaastane Jungi seminar – aitas läbi järjekordse eneseanalüüsi kadalipu süviti minemise juurde tagasi, tõi sutsu mitteteadvust pinnale ning lõpuks viis veel jooksu juurde. Tahan öelda, et Elujooks algas minu jaoks juba mitu kuud varem ja tänaseks enam-vähem selginenud seadmusel: segased asjaolud elu liikumises vajasid otsuseid ja värsket fookust. Häälestunud olemine mitteteadlikus sfääris hakkas tegutsema ning sündmused tulid omasoodu.
Elujooksu laagri tuumani
Esimestel kilomeetritel põgenesin ma vaid argipäeva kärast, nautisin füüsilist liikumist ja tundmuslikke mälestusi jooksu positiivsest mõjust. Ega ma midagi suurt oodanud, lihtsalt läbi iseendasse sulgemise maailmast puhata ja uut energiat, uusi ideid leida. Laagrirütm ajas vara üles, toit oli laual ja seltskond sobiv – midagi muud polnudki tahta. Et kogu see sündmus üleloomulikud raamid võtab, müstiliseks muutub ja vajaliku kirgastumiseni viib, ma tõesti ei uskunud. Ma otsisin seda tagasivaadet kirjutades täpset murdepunkti enda jaoks, millelt jooksulaagrist sai ühtäkki maagiline sündmus: sõbra ja ühe olulise eeskuju Kadre telefonikõne pärast viimast jooksu Kõrgessaares (ajaliselt üks pikemaid jookse Luidja rannani). Ta oli mind unes niivõrd olulise karakterina näinud, et pidi helistama. Muidugi ei öelnud, mida täpselt ma tegin või kuidas unne sattusin, kuid siiski pidas oluliseks sellest märku anda. Tänaseks olen kindel, et see oli ka esimene märk. Järgmine päev sõitsime Ristnale.
Esimestel tundidel Ristnas tekkis paari tunnine auk, nii otsustasin minna jalutama Kalana sadamasse. See teekond on siiani iga meetri kaupa täpselt meeles. Männimetsa värskus palava päikese keskel, raamatust mahakirjutatud külatee idüll ja suur jõudmine mere äärde. Leidsin rannast endale kivi, millel istudes avanes kogu mere sillerdav pind ning kivide kiirgav sära. Maailm oli tol hetkel kuidagi minuga kohakuti, see suurus ja paratamatus oli nii lahti. Ma nägin rahu ja vaikuse põhjatut kõiksust. Et loodus on alati üksi ja teda ei kohuta ei olemine ega eimiski. Tema iidne vaikus on kõikjaleulatuv ning ükskõikne. Siit ma vaikuse metafoori korjasingi, mida võibki lugeda Elujooksu laagri tuumaks või leiuks minu jaoks – kohakuti loodusega selle vaikuse tabamine, milles puudub tõelisus või mingi teisesus. Siin ununeb kõik ja midagi pole tunda, vaid vaikus kogu oma lõpmatusega, millest osasaamine ongi ühekssaamine. Sedaviisi andis Elujooksu laager mulle väga olulise uue teetähise, mida mööda iseenda otsingutega edasi minna – vaikus ja loodus, nende lõpmatu lahutamatus.
Jooksu integreerimine eelnevasse pole mul muidugi õnnestunud. Ka sümbol ise sündis ju jalutades. Jooksud viisid muidugi loodusesse ja andsid meeldejäävaid kogemusi, kuid seni olen saanud jooksuradadelt teistsuguseid impulsse. Vaikus pole end näidanud. Pigem toimisid eneseületus, kestvus, rütm ja nauding. Siiski leidsin jooksust vajaliku ja kauaotsitud lahenduse elurütmi korrigeerimiseks. Hommikune keha äratamine ja mingi harjutus, mis hoiaks nädala kindlas rütmis. Nii aitab jooks hoida meeled ja vaimu ühel joonel ning segadust tekkitavaid kõrvalekaldeid on ehk vähem. Minu selle aasta peamisele eesmärgile vabaneda kuhjunud ülesannete tegematajäämise pingetest andis Elujooksu laagri kogemus väga konkreetse suunise või lahenduse. Kui jooks hoiab elurütmi ühtlases mulle sobivas tempos, liiguvad teised tegemised korrapärasemalt ja õigeaegselt paika. See on vähemalt mu tänane lootus.
Mis siis ikkagi on suudlus?
Kui veel unistavalt tagasi vaadata, siis pattu nagu polnudki. Viimastel päevadel kerkis küll teatav destruktiivsus, Pärt tõi sisse teise maailma noodid. Kuid sellega ühtsus ei lagunenud, isegi kui väsimus oli enamust juba murdmas. Ühishingamine säilis ju viimaste sammudeni Vormsil. Nagu süütu suudlus poisi ja tütarlapse huultel, mida Sümboolne kord murda proovib, aga mille põhjas lasub midagi igavest, midagi kõigutamatut, midagi väga vaikset.
Olen veendunud, et kui jõudsime Kristjani ja Raiduga metsamaja pimedas rahus Ise ja Teise ristumispaika, mille juured kuuluvad hea ja kurja puule, siis Paradiisis rändajad Joonas ja Anni kohtusid samal hetkel loojaga, tolle kuulsa Paradiisi kirjeldajaga. Selles hetkes oli sedavõrd palju sügavust ja maailmaruumi vaikust. Mitte midagi. Vaid meie üksikud ärkvel hinged püüdmas tabada neid viimaseid noote Paradiisi mõistmises küünlavalguse müstilises kumas. Sündmuste maagiline koosjuhtumus ja saatuste ühishingamine – need olid Elujooksu varjatud liikumised Hiiumaal.
