15th
Pinge
Sunnitud vaikus ja valehäbi, ma olin korraks üksi. Nad ju ei oodanud mind ning tegelikult olin ma juba mõned tunnid tagasi väsinud. Kolm sõna aga jäid mulle hästi meelde: ronk, tüdimus ja seatapp. Kaaren lendles surnud hingede teekonna kohal teispoolsusse; tüdimus lubas mul unustada Tema tegeliku tahte - olin kuukuristiku äärel viimase päikesekiirega kohakuti; ning surnud liha veri nõretamas me patuste soovide haavadel. Muidugi vaikus aitas mind nii kaua, kui selle igavikuline mittemiski end ilmutas. Igal teisel hetkel oli see vaid totter katse tunda elu, mille peatumatud sõnad kohe rikkusid; sündida ja surra, aga elu mitte elada. Vaikida, vaikida, vaikida. Et muusikal ja helidel on siin määramatu roll hoida hinge siiski elavana, seda sain tunda alles nende lahkumisel, kui valehäbi järk-järgult kustus ja mu silmadesse valgusid esimesed piiripisarad.
